Jordan B. Peterson, kliiniline psühholoog ja Toronto ülikooli professor, alustas Carl Gustav Jungi ja paljude teiste psühholoogia-, filosoofia-, teadus- ning kirjandusmaailma suurkujude mõttekäike sünteesiva «Tähenduse teejuhid» kirjutamist aastal 1985, et mõista külma sõja taustal viise, kuidas inimene tähendusi konstrueerib.
Nende kolmeteistkümne aasta vältel, mil ta oma raamatu kallal töötas, jõudis Peterson tõdemusele, et ideoloogiatel on narratiivne struktuur ja inimeste emotsionaalne stabiilsus sõltub nende lugude terviklikkusest: hästi üles ehitatud lood on sedavõrd kaasahaaravad, et need koondavad justkui enesestmõistetavalt enda ümber religioosset käitumist ja hoiakuid. Paraku pole aga maailm, mida need lood kirjeldavad, kaugeltki objektiivne: moraalse tõe hülgamine laseb ratsionaliseerida argpükslikku, destruktiivset, mandunud enesekesksust.
Petersoni sõnul on selline vale rajatud eeldusele, et individuaalsuse tragöödia on talumatu, inimkogemus ise on kuri. Et oma hirme taltsutada, võtame indiviididena omaks grupiidentiteedi, mille abil piirata nähtuste tähendust ja muuta vastastikune läbikäimine etteaimatavaks. Kui grupiidentiteet muutub absoluutseks – kui arvatakse, et kõike tuleb kontrollida, kui tundmatut ei tohi enam olemas olla –, suureneb hüppeliselt sotsiaalse agressiooni tõenäolisus.
Peterson leiab, et hoolimata tema piiratusest peab iga inimese tegelikuks eesmärgiks olema püüdlus tähenduse poole: avardada valguse ja teadvuse sfääri. «Suured religioossed müüdid kõnelevad seda, et kui pidevalt tähenduse poole püüelda, vabatahtlikult ja ilma ennast petmata, viib see indiviidi selleni, et ta avastab oma samasuse Jumalaga. See «avaldunud identiteet» teeb ta võimeliseks elu tragöödiale vastu seisma. Seevastu tähenduse hülgamine taandab inimese tema surelikku nõrkusesse. Iga indiviid, ülesehituselt unikaalne, leiab tähenduse erinevas püüdluses, kui tal on vaprust oma eripära säilitada.»
«Tähenduse eitamine viib aga täieliku samastumiseni grupiga – või intrapsüühilise allakäigu ja dekadentsini. Tähenduse salgamine teeb absolutistliku või allakäinud indiviidi meeleheitlikuks ja nõrgaks. See meeleheide ja nõrkus paneb ta elu vihkama, ning töötama selle laastamise nimel – nii endas kui ka neis, kes teda ümbritsevad.»
