«Täna ilma homseta. Kümme õudset juttu» on õudusjuttude kogumik, mille tegelased on luust ja lihast Eesti inimesed ning tegevuspaigad tavalised Eesti kohad – lapsepõlvest tuttav seenemets, vana maamaja, kodumaja tagahoov. Võib tunduda, et ükskõik milline neist juttudest võiks olla lõik meie kõigi elust. Õnneks eksisteerivad need lood siiski vaid raamatulehtedel ning ootusäreva põnevusega lehte keerates võime kergendatult hingata, sest tegelikkuses on kõik hästi.
Helen Käit tuli Eesti kirjandusse lastele mõeldud fantaasialooga «Janne ja Joosep. Lohe needus» 2013. aastal. Ta on ise öelnud, et kirjutas selle sooviga oma tütar rohkem raamatuid lugema meelitada.
Sellega oli algus tehtud ning kuni tänaseni on ta lugema meelitanud tuhandeid Eesti lapsi – ilmunud on 8 laste- ja noorteraamatut, millest neli on saanud erinevatel konkurssidel auhindu ja äramärkimisi (BestSeller 2015 lastekirjanduse kategoorias II koht, Tänapäeva 2015. aasta lastejutuvõistlusel III koht, Tänapäeva 2017. aasta lastejutuvõistluse II koht ning Tänapäeva 10. noorteromaanide võistluse äramärgitud töö).
Eesti lastekirjanduse konkursil Nukits jagas ta kirjanike edetabelis 2020. aastal 3.-4. kohta.
Eesti Draamateatris esietendus 2018. aastal lavastaja Kersti Heinloo käe all lastelavastus «Lohe needus», mis põhineb «Janne ja Joosepi» sarjal.
Helen Käit debüteeris täiskasvanutele suunatud kirjanduses 2017. aastal romaaniga «Fööniksi viimane lend» (äramärgitud töö Tänapäeva romaanikonkursil). Ta on avaldanud novelle ja lühijutte kodumaist ulmekirjandust edendavates võrguajakirjades
Ta hingas mitu korda sügavalt sisse ja välja, ootas, kuni pulss tasapisi aeglustus ja otsustas siis ettevaatlikult edasi liikuda. Ikka jalg jala ette, ettevaatlikult pinnast kobades, samal ajal käsi kaugele ette sirutades, et muid võimalikke takistusi – põhiliselt muidugi puid – vältida. Ta oli niimoodi aegluubis kõndinud võib-olla tunni, vähemalt talle endale tundus nii, aga võib-olla ka vähem, kui miski ta tähelepanu nõudis. Seekord polnud see mitte valgus, vaid heli. Shhh … Shhh … See kõlas, nagu oleks kedagi või midagi lohistatud. Ruth tardus paigale ja kuulatas.
Kümmekond sekundit oli vaikust ja just siis, kui naine arvas, et kuulis valesti, kõlas see taas. Shhh … Shhh … Mis kurat see veel oli? See vastik, kiirgavate silmadega võsavillem oli kellegi õnneks võtnud – peale seda, kui oli otsustanud, et tema, Ruth, pole sobiv saak – ja lohistas seda nüüd pesa poole? Kas huntidel üldse on pesad? Äh, mis vahet sel on. Küsimus oli hoopis selles, kas see oli hunt. Või karu? See pidi olem mingi suurem loom, sest kõlas, nagu lohistataks midagi rasket.
Ruth kobas kätega enda ümber, kuni talle jäi üks suurem tüvi käe alla. Kiiresti surus ta ennast vastu seda ja püüdis olla nii vaikselt kui võimalik, hoides mõnda aega isegi hinge kinni. Kui ta sulandub puutüvega ühte, siis äkki teda ei märgata. Äkki on sellel suurel kiskjal oma saagi lohistamisega piisavalt palju tegemist, et üks puutüve külge klammerduv surmani hirmunud naine jääb tähelepanuta.
