Tol kuumal suvel, pühitsedes Petja Vzoroviga oma vabadust, andes Petjale kõik, mis tal anda oli, ja nüudmata vastutasuks midagi peale tema kire, -- tol suvel ei küsinud Dina veel endalt: «Kuidas elada?»
Tol imeilusal suvel, mis sulandus tema teadvuses üheksainsaks kuumaks päevaks, üheksainsaks lämbeks ööks, ei tundnud ta mingit hirmu, mingeid kahtlusi. See oli tema meeletuse suvi, mil ainsaks teda erutavaks küsimuseks oli, kus, millal ja kuidas Petja Vzoroviga kohtuda, kuidas, millal ja kus olla temaga selles õuduseni lõpmatus vaimustuses ja naudingus, selles õnnelikus häbituses, mida ta aasta tagasi kujutledagi poleks suutnud, nii et kui keegi oleks talle siis midagi seesugust ennustanud, oleks tulevik talle külmajudinad peale ajanud.



Jutustuse põhiteemaks on armastus.
Autor käsitleb sügava psühholoogilise veenvusega küsimusi, mis on praegu valupunktideks kujunenud. Jälgides lammutamisele kuulunud väikesest vanast õdusast eramust suurde paneelmajja elama paigutatud tagasihoidliku perekonna igapäevast elu, rõhutab autor mitme põlvkonna traditsioonide ja väljakujunenud moraalinormide austamise tähtsust ning eetilise valiku probleeme.