Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõi mehe nägu -- laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega --, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea.
«Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt see männitukk seal kõrge mäe otsas on meie oma: igavesed vanad jändrikud teised, mõned poolkuivad juba.»
Niipalju tegi mees juttu, siis logises vanker endiselt tummas vaikuses.
Naine silmitses ümbrust: siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas, pahemat kätte neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes ning veel rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga.