Budismi iidesetes pühades tekstides viidatakse Himaalajale kui «lume aidale» ja 1996. aastal ait muudkui täitus, sest mägedes sadas tavalisest enam lund.
Tolle aasta 10. mai pärastlõunal jõudis Mount Everestile eriti raevukas torm ja jäi mäe tipu ümber püsima rohkem kui kümneks tunniks. Kakskümmend kolm meest ja naist, alpinistid, kes olid mäele roninud selle lõunaküljelt Nepalis, ei pääsenud tagasi oma kõrgmäestikulaagri kaitsvasse varju. Tugevas lumetuisus ja vintsutatud orkaani mõõtu tuulest, mis oleks võinud veoauto ümber lükata, võitlesid nad oma elu eest.
Mägironijad olid jäänud kinni surmatsooni, 8000 meetri kõrgusele, kus pikaajalisem viibimine miinuskraadide käes kombineerituna hapnikuvaegusega toob kaasa kiire surma.
Oma võitluses ellujäämise eest ei näinud nad sageli kaugemale kui käeulatusse. Kohati oli abi köitest, millega end kinnitada ja mille abil teed leida. Hapnikuballoonid tühjenesid ja hüpoksia põhjustatud meeltesegadus hakkas võitma kõige ratsionaalsemate otsuste üle. Tuimus külmavõetud kohtades andis märku sellest, et amputeerimine muutub üha tõenäolisemaks. Pimedus ja tormi möiretes asusid ronijad elu pärast kauplema. Sõrmed elu vastu? Hästi, ainult laske mul elama jääda.
Laskuvatest mägironijatest allpool, laagris, kuhu nad üritasid jõuda, pidas aga üks vene alpinist ja mäegiid omaenese võitlust: karjudes, keelitades ja anudes üritas ta teisi mägironijaid endale appi kutsuda, et proovida päästa üles tormi kätte jäänuid.

Anatoli Nikolajevitš Bukrejev tegi otsuse, mida on tagantjärele peetud enesetapjalikuks.