Marginaalides ja lühemates tekstides jagab autor oma mõtteid ja tundeid seoses «Tõe ja õiguse» surematute tegelastega. Läbi Andrese ja Pearu, Mauruse ja Ramilda, Indreku, Karini ja teiste vaatleb ta eesti elu ja kogu maailma, olles seejuures juures nagu ikka kaastundlik ja irooniline.