Esseede kogumik «Uitmõtted» ilmus Inglismaal 1952. aastal ning moodustab vaimselt otsekui ühtse terviku teise samalaadse esseede kogumikuga «Vaatevinklid», mis ilmus 6 aastat hiljem.

Raamat sisaldab kuus sädeleva vaimsuse ja vaimuka sõnakasutusega kirjapandud esseed. Esimeses neist võtab Maugham vaatluse alla oma hea tuttava, Inglise 19. saj. kirjaniku ja kunstniku Augustus Hare’i (1834 – 1903) elu ja tegevuse, kellest tänapäeva inimesed pole tõenäoliselt kuulnudki; teine Hispaania, eelkõige Sevilla barokkmaalikunstniku, Francisco de Zurbarani (1598 – 1664), kes tuntud eelkõige oma religioossete maalide poolest, elukäigu. Kolmandas essees arutleb Maugham detektiivjutustuse kui žanri üle; neljas on pühendatud Iiri riigimehe, majandusteadlane ja filosoofi, aastatel 1766 – 1794 Inglise Parlamendi Alamkotta kuulunud Edmund Burke’i (1729 – 1797) ja viies kuulsa filosoofi Immanuel Kanti (1724 – 1804) elukäigu ja vaadete tutvustamisele. Kogumik lõpeb tõelise maiuspalaga kirjandusgurmaanidele – Maughami sule kaudu muutuvad raamatu lehekülgedel otsekui elavaks mõned tema tuttavad romaanikirjanikud (Henry James, Herbert Wells, Arnold Bennett jmt).