Autobiograafiline romaan «Ulsik, kahe koorijuhi tütar» vaatab ühte kummalist ajalooperioodi läbi lapsesilmade.
Ulsik on 1960ndatel aastatel väike tüdruk, kelle isa-ema on kuulsad koorijuhid, ema Ausma Derkēvičast saab Läti üldlaulupeo esimene naissoost üldjuht. Vahel käib Ulsik vanematega kaasas kooriproovides, kontsertidel, kohtab palju põnevaid inimesi, aga tihti peab tegutsema ka üksi, sest vanematel «ei ole ju aega». Elavaloomuline Ulsik satub igasugustesse seiklustesse ja sekeldustesse. Tema tegemisi vürtsitab nõukogudeaegne reaalsus, mille tagamaid püütakse lapse eest varjata, aga kuuldud lausekatked puhuvad huvi veel rohkem lõkkele ja lapse elav fantaasia tõlgendab kõike omamoodi.
Miks Ulsik ei kohtu kosmonautidega, kas Ulsik on üldse Ulsik või keegi muu, miks Ulsikust ei saa klaverimängijat ega suusahüppajat, mida tähendab valgete karude juurde saatmine – need on vaid mõned paljudest küsimustest, millele võib seda raamatut lugedes vastuse saada. Või peab lõpuks ikkagi ise ära arvama.
