Nende kirjade kirjutamisest on möödunud üle kolmveerand sajandi. Neid on peidetud ja üles leitud, unustada tahetud ja uuesti üle loetud. Need kirjad on kirjutamise hetkest alates liiga kirjanduslikud selleks, et mitte saada kirjanduseks.
1917. aasta varasuvel kirjutas mitte enam väga noor 31-aastane mees mitte enam väga noorele naisele: «Armas, ma ei või enam olla Sind nägemata, Sind kuulmata! See igatsus sööb mind, põletab mind! Valvasin eila öösel väikeses palavikus ja mõtlesin pea kogu öö ainult sinu pääle. Armas, ma lämbun sellesse lõõmasse. See on kui uni, ta paelub mind ikka enam ja enam. Olen nii tihti igatsenud suurt armastust. Kas ta ongi nüüd tulnud?»