Sellest on möödas juba mitu aastat, kui Une-Mati viimati Madlile udujutte jutustas. Vahepeal on Madli suureks sirgunud ja ülikooli läinud. Tema õel Liisul on nüüd poeg Aaron – poiss, kellel on uinumisega täpselt sama palju sekeldusi kui kunagi Madlil.
Õhtuti keerutab Aaron end voodis küljelt küljele, kuni lõpuks tõuseb ja uitab mööda tuba. Vahel hiilib ta vanaisa magamistuppa, väänab õrnalt taadi varbaid ja poeb teki alla kaissu. Aga rahu ei tule. Siis paterdab ta ema juurde ja näitab talle keelt. Kui ema ei tee väljagi, võtab Aaron sihikule pere kassid.
Neid on kaks: musta näoga valge Bänks ja valgete käppade ning rinnaga must Kaupo. Päeval on Aaron nendega hell ja hoolitsev, kuid õhtuti muutub mäng tormiliseks. Bänks kaob diivani taha, Kaupo ronib kapi otsa.
Nii juhtub igal õhtul. Ema on proovinud laulda unelaule, lugeda raamatust jutte ja isegi Aaronile tantsinud – kõik asjata.
Ühel õhtul meenus Liisule Une-Mati. Seesama, kes kunagi Madlile udujutte rääkis. Ta võttis riiulist raamatu, kuhu need lood olid kirja pandud, ja surus selle vastu rinda.
«Kallis Une-Mati, tule appi! Aaron ei jää kuidagi magama. Räägi talle ka oma udujutte! Mis sest, et need on veidi kiiksuga – Madlile mõjusid need ju hästi!»
«Ah soo,» kostis äkki voodi jalutsist hääl. «Ah et kiiksuga?»
Liisu pillas raamatu maha.
