Kaheteistaastane Anette otsis viisi, kuidas enda emotsioone väljendada ning miski ei tundunud õige. Õhtud, mil und ei tulnud, venisid pikemaks ning ühel õhtul haaras ta pliiatsi ning valas oma ängi, kurbuse ja armastuse paberile. Luuleline väljendusviis on jäänud aastateks. Nüüd olen kakskümmend ning siiani torman kirjutuslaua taha, kui tuleb tunne, mida muud moodi ei oska endast välja väänata.

Ma olen kaheksa aastat pannud kõrvale luuletusi, mis on nüüd valmis nägema päevavalgust. Kuna nad on siiani olnud vaid peegeldus kuukumast ja sõnad, mida Unemati pidi kuulma, olid toored ja karged, viskas ta sussid püsti.