Kunagi oli aeg, mil polnud veel prêt-à-porter’d ega odavaid moekette ning jõukamad pered lasid oma rõivad ja pesu õmmelda koduõmblejannadel. Sageli eraldati selleks otstarbeks tellija majas üks ruum, kus võeti mõõtusid ning traageldati ja õmmeldi rõivad kokku, aga sosistati ka saladusi ja jagati unistusi.
Käesoleva romaani minategelane on 19. sajandi lõpul vaeses itaalia peres sündinud nooruke koduõmblejanna, kes õpib omal käel lugema ja jumaldab Puccini oopereid, kuid eelkõige unistab isiklikust õmblusmasinast: progressi ja vabaduse säravast sümbolist, imepärasest leiutisest, mis suudab omanikule tagada majandusliku sõltumatuse. Õmblustööd tehes puutub noor neiu kokku paljude inimestega ja kuuleb nende lugusid: markiis Ester, kes ratsutab, õpib mehaanikat ja vanakreeka keelt; ameeriklanna Miss Lily Rose, ajakirjanik ja teisitimõtleja; õed Proverad oma skandaalsete Pariisi rõivastega; vaeslaps Assuntina.
Rangelt seisustesse lõhenenud ühiskonnas saabub ka õmblejanna elus hetk, mil tal tuleb leida oma tee, tuginedes tarkusele ja oma käteosavusele.
1942. a Sardiinias Sassari linnas sündinud Bianca Pitzorno on unustamatute tegelaskujude looja ning ka ise kogemustega õmblejanna. Jutustades küll selle raamatu lehekülgedel enam kui sajandivanust lugu, vaatab ta sellele nüüdisaegse pilguga. Rääkides omaaegsest koduõmblejast, räägib autor ka tänapäeva naistest ja suurtest unistustest, millest peaksid saama õigused – õigus vabadusele, tööle, õnnele.
