Õnnetust abielust sügavalt haiget saanud Shelley Browning on nõuks võtnud omandada kõrgharidus, millest oli noore arstiga abielludes loobunud. Kahekümne kuue aastaselt, pisut vanema ja palju targemana, on ta taas Oklahoma ülikoolis. Sellegipoolest ei suuda Shelley oma kasvavast eneseteadlikkusest hoolimata selgitada, miks ta valis Grant Chapmani ühiskonnaõpetuse kursuse – peale teadmise, et tal on vastupandamatu soov meest taas näha. Kümme aastat tagasi oli Grant tema keskkooli nägusaim õpetaja. Mees lahkus paari kuu pärast ja võttis vastu glamuurse töökoha kongresmeni abina, kuid enne seda nad suudlesid. See ettekavatsemata, rabavalt tuline ja üksainus kordumatu suudlus Grantiga oli Shelleyt kummitanud kui sümbol sellest, mis «oleks võinud olla», kui tal olnuks suhe õige mehega.