Oleksin paberitükke seganud nagu kaarte ning nad lauale laiali ladunud. Kas see oligi siis kogu mu praegune elu? Kas sel hetkel piirduski minu jaoks kõik paarikümne seosetu nime ja aadressiga, mille ainsaks ühenduslüliks olin ma ise? Ja miks just need ja mitte mõned teised? Mis oli minul nende nimede ja kohtadega ühist? Ma viibisin nagu unenäos, kus on teada, et sellest võib iga hetk üles ärgata, kui ohud ähvardama hakkavad. Kui ma seda vaid tahaksin, lahkuksin ma siit lauast ja kõik haihtuks ning kaoks olematusse. Järele jääks vaid üks plekk-kohver ja mõni paberilipik, millele kritseldatud nimedel ja kohtadel ei oleks kellegi jaoks enam vähimatki tähendust.