Upannišade loetakse veedakirjanduse viimaseks osaks, need hõlmavad nii proosat, värssi kui ka kahekõnesid. Teemadering sisaldab õpetusi, uskumusi, tähelepanekuid, müüdipärimusi ja pilte Vana-India elukorraldusest. Koos upanišadidega moodustavad veedad Vana-India ilmutusliku kirjanduse, pühakira ehk šruti. See on kõigi hinduismi voolude jaoks kõige autoriteetsem pärand, igavene tarkus, mõne koolkonna jaoks ka Jumala sõna. Mait Rauna tõlkes vanaindia keelest ilmuvad lugejate ette kümme peamist (mukhya) upanišadi, mis on loodud 8.–1. sajandil e.m.a.

Raamatu teiseks põhiväärtuseks kaasaegse tõlke kõrval on ulatuslikud kommentaarid, põhisõnavara ja eesti vastete peatükk, isikute register ning tõlkimise põhimõtteid valgustav saatesõna Mait Raunalt. Neile sekundeerib professor Ülo Valk põhjaliku ülevaatega veedakirjanduse ajaloost, selle käsitlemisest, tõlkimisest ja tõlgendamisest eri ajastutel ja erinevates kultuurides. Seega asetuvad «Upanišadid» keele- ja kirjandusõppurite töölauale ning ajaloolaste ja usuteadlaste kohustusliku kirjanduse riiulisse. Filosoofilises ja usulises plaanis annab uus tõlge võimaluse heita kõrvale nii mõnegi vananenud või väära tõlgendusstambi ja läheneda algtekstile selle algupärasemas vormis.

Selle raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimees.