See mosaiikraamat ei ole mu püüd ratsutada reisiparvlaeva Estonia huku teemal, vaid eelkõige püüd sukelduda Estonia huku teemasse. Sukeldumisega on aga nii, et sa võid juba vee all näha merekarpi, mida tahaksid välja tuua, kuid siis kas saab jaks otsa või pead õhu ahmimiseks pinnale tõusma.
Püüd sukelduda sellesse teemasse ei ole ka mingi hetkeaja või enesekapriisi rahuldamine. Estonia huku küsimustesse süüvimise algus jääb minu jaoks vähemalt kahe ja poole aasta taha. Ja nüüd peab õhu ahmimiseks pinnale tulema. Merekarp jääb veel kätte saamata.
Raamat «Uppumatu Estonia» on kui vahekokkuvõte. Üks dokumenteeritud ajahetk nii laiemas kui ka isiklikus plaanis. Ei kahtlegi, et Estoniast tuleb veel raamatuid. Kahtlen, kas minul on veel midagi lisada sellele siin, teie käes.