Tuled loitsid igal pool ümberringi öises tähtedest säravas selguses.
Üle nurmede jooksis mees, teine taga.
Nii olid nad jooksnud juba kaua.
Esimesel ei olnud enam ühtegi relva. Tal oli mõõk löödud kõveraks, ta tapper oli kadunud, ta kilp oli pilbastatud. Nüüd ta siis jooksis.
Nuiameeste rõivastuses oli ta. Teine oli Sakala mees.
Nad olid sattunud vastamisi möllus, kus keegi enam ei teadnud, kuhu poole minna ja kuhu poole lüüa.
Kuid see, kes jooksis teisele järele, oli ta ära tundnud ja ütelnud: «Pea, Võtteli, nüüd ma su tapan.»
Siis hakanud Võtteli end välja väänama võitlusest, et pageda. Aga teine oli ikka olnud järel. Nii olid nad jooksnud siiamaani.
Ja nüüd vajus Võtteli lumele ja ei tahtnud enam joosta. Tapku.
Ka teine vajus enne põlvili, siis küljeli ja lõõtsutas: «Oota, ma puhkan veidi, siis ma su tapan.»
Ja kui ta oli natuke puhanud, ronis ta teisele lähedale, tõstis tapri ja lõi oma vaenlase pool võidelnud noorema venna surnuks.

Karl August Hindrey (1875-1947) ajalooline romaan toob meieni avara ja usutava pildi Muinas-Eesti ühiskonnakorraldusest. Autor on loonud huvitava ja elutruu portreedegalerii tolle ajastu inimestest. Teoses kohtame maakondade vanemaid, kodutuid ning orje. Oluline koht on antud selle aja välissuhetele, poliitika ja usu tihedale seosele.
Väljaandes kasutatakse romaani esitrüki (1935-1936) kaanekujundust ja illustratsioone.