Kus lõpeb usk ja algab umbusk? Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere ütleb, et kui inimene ei usu kliimamuutusi, siis on see pigem juba religiooni küsimus. Sama võiks küllap öelda ka lapikmaa või mõne imeravimi päästevõime uskujate kohta. Osalt olen ma akadeemik Soomerega nõus – sellises usus on religioossuse sugemeid. Aga kui usk Jumalasse on eelkõige lootusega täidetud usaldus, siis sellises religioossuses ei näe ma grammigi lootust ega usaldust. Selline religioossete sugemetega veendumus on pesuehtne umbusk, mis vastandab ennast üldiselt aktsepteeritud teadmisele. Umbusuga on aga huvitavad lood. Ühtpidi on umbusklikkus eluspüsimiseks hädavajalik. Ilma tervisliku umbusuta oleks me libakirjade ja -kõnede tõttu ammu laostunud. Ent umbusu najal elada ei saa. Eitus üksi ei lase elada. Umbusk on vajalik nagu sõel või filter. See aitab meil sõklad välja tuulata ja kõrvale heita. Aga elada saab üksnes usalduse varal. Annika Laats on kirikuõpetaja ja hingehoidja, kelle jutlustes ja tekstides kõlab sõnum Jumala humaansusest ja inimarmastusest. Ta on veendunud, et ristiusu sõnum ei ole kaotanud oma aktuaalsust ning sellel on väge kinkida elurõõmu ja lootust ka 21. sajandil.