«Kui teda kõnetooli paluti, hakkas ta jutustama sõpradest, kes ei jäta üksteist hätta, ja armastusest kodumaa vastu, kes annab jõudu kangelastegudeks; ta kõneles kommunistide parteist, kes kujundab vankumatu iseloomuga inimesi. Talle tuli midagi meelde, ta muutus äkki mõtlikuks ja üle ta näo libises mingi murelik mõte. Ta heitis pilgu saali ja naeratas. «Meie Jegorõtš ütles kunagi, et fašistid olid mind pooleldi surnuks löönud. Jah, see on õige - nad on mu poole lühemaks teinud. Kuid nagu näete, ei ole ma sellepärast nõrgemaks jäänud. Kust olen ma jõudu ammutanud? Vastaksin sellele nõnda: kui inimene asub õlg õla kõrval tuhandete ja miljonite sõpradega, siis tunneb isegi kõige väiksem inimene end vägilasena...»
