Teadust, mis uurib usundilugu, nimetatakse teoloogiaks. Põhikooli lõpuklassidele ja gümnaasiumile mõeldud usundiloo raamat ei ole siiski teoloogiaõpik. Selles käsitletakse müüte, mis on mõjutanud eurooplaste kultuuri, inspireerinud kunstikke, kirjanikke, heliloojaid. Raamatu eesmärk on laiendada noore õppuri silmaringi, abistada tal mõista kunstiteose süžeed ja sõnumit.

Eesti koolide humanitaarainete programm ei võimalda peensusteni läbi võtta kogu maailma kultuuri mõjustanud usundilugusid. Teoloogiat kui teadust käsitletakse ülikoolis. Küll aga peaks iga Eesti gümnasist juba enne Peterburi Ermitaaži minekut teadma, keda kujutatakse Rembrandti kuulsal maalil «Kadunud poja tagasitulek». Enne Pariisi Louvre'i muuseumi minekut oleks hea teada, kuhu lähevad kolm noort meest J. L. Davidi maalil «Horatiuste vanne», miks on maali paremal serval naised nii nukrad, milline on loo algus ja lõpp. Teisiti võib maailmamuuseumis end eksinuna tunda.

Euroopa ühiskultuur on üles ehitatud antiikkultuuri vundamendile. Seetõttu peabki iga haritud eurooplane tundma vanakreeka, vanarooma mütoloogiat. Samas on Euroopa ühiskultuur läbinisti kristlik kultuur, mistõttu on mõeldamatu, et noor eurooplane ei tunneks kristlikku usundilugu. Et aga kristlus kasvas välja judaismist, tuleb tunda ka Vana Testamendi tuntumaid lugusid. Muidugi peavad eestlased tundma ja austama ka muistsete eestlaste usundit.

Lauri Leesi
raamatu koostaja