«Esimese sajandi lõpuks oli kristlus Rooma impeeriumis tugevasti kanda kinnitanud. Ta oli levinud oma sünnikohast Juudamaal läände, piki Vahemere põhjakallast Galliani, kui mitte kogu Hispaaniani. Ta oli kandunud Põhja-Aafrika rannikult Kürenaikani, kui mitte koguni Rooma-Aafrika provintsini. Pidi mööduma veel kakssada aastat, enne kui Rooma riik kiriku olemasolu tunnustas. Enne seda üritati mitmel korral ristiusku maha rõhuda, võimaluse korral isegi välja juurida, ent ajaloolased, kellel on tagantjärele tarkuse eelis, võivad nentida, et 100. aastaks oli kristlus kindlalt juurdunud, tema hävitamine polnud enam võimalik.
...
Ehkki käesolev köide on kirjutatud «teoloogiaraamatukogu jaoks, pole see teoloogiline teos. Uue Testamendi ajalugu on tõepoolest täis teoloogilisi tähendusvarjundeid, mis vajavad tõsist käsitlust õiges kohas, kuid siinkohal neid ei avaldata. Ma olen kirjutanud kui ajaloolane, mitte kui teoloog. Kuid ma olen kindel, et kui ajalooline alus on õigesti rajatud, on parem hinnata ka teoloogilisi tähendusvarjundeid.»
F. F. Bruce