Nõukogude Liidu varemetele 1991 tekkinud riikidest suurima, end nii Nõukogude kui ka kunagise Vene impeeriumi õigusjärglaseks kuulutanud Venemaa Föderatsiooni välispoliitikat ei saa nimetada just rahumeelseks. Venemaa on pidevalt kusagil oma piiridel ja nendest kaugemalgi sõdinud. Need konfliktid võivad küll suurriigi seisukohast väikestena näida – kuid mitte teistele konfliktiosalistele ega meile kõrvaltvaatajaina.
Ehkki osa neist konfliktidest saadi päranduseks Nõukogude Liidult, annavad need tunnistust ka Venemaa välispoliitika süvaolemusest. On oluline mõista, millega nende sõdade näol tegemist on: lihtsalt meie suure naaberriigi sundkäigud või impeeriumi edasise lagunemise poolparatamatu kaasnähtus, nii-öelda kolonialismi retsidiiv, varasema, maailmavalitsemisele pürginud messianistlike sugemetega poliitika taaselustumine väiksemas mastaabis või siis kujuneva, aina enam ainult suurvene rahvusriigi egoistlike huvide läbisurumine.
Raamatus vaadeldakse kõiki sõdu, milles Venemaa möödunud kolme aastakümne jooksul avalikult osalenud on, Lõuna-Osseetia konfliktist sõjani Donbassis ning sekkumiseni Süüria kodusõtta, püütakse taastada nende käiku ja tulemusi, selgitada välja osapoolte kaotused.
