Robežnieki perenaine seisab õues ja vaatab, kuidas pojad parajasti metsa lähevad. Siis ohkab ta raskelt ja läheb longates aeglaselt tuppa. Selg on tal kühmus, pea väheke õlgade vahele tõmmatud, silmad aga sügavale sinakatesse koobastesse vajunud - sealt vaatavad vastu jõuetus, mured ja rutt. Tuleb lüpsik võtta, vaja kari koju hõigata. Päike veereb vähehaaval metsa taha. Lehmad tammuvad juba tükk aega karjatanuma otsa juures, ammuvad ja vahivad kodu poole. Karjapoiss, kes kaksiratsa aial istub, vahib ka. Künkale jooksnud krants liputab saba ja niutsub kärsitult.