Paguluses ilmunud kirjandust trükiti Eestis üksvahe ohtralt üm­ber, aga jäänud on kummalisi mäluauke. «Uus evangee­lium» võiks olla üks lugeja suuri avastusi. See on ajalooliselt täpne ülevaade venevaenu sünnist Eestis aastail 1939–1941.

Romaani kõige räigema lause leiab lugeja leheküljelt 448 ja see kõlab nõnda: «Kõikidest loomadest sarnaneb inimesega kõige rohkem venelane!» Need on jubedad sõnad, aga ometi lapsemäng võrreldes olukorraga, milles leebe juristiproua Helmi Niinep need endast välja karjub: on öö vastu 14. juunit 1941, kui Eestisse sisse imbunud venekeelne sõjaväevõim ajab nagu muuseas loomavaguneisse enam kui 10 000 Eesti kodanikku, nende seas 7500 naist ja last, et need Aasia lagendikele laiali saata. Kuidas oleks seda võimalik poliitilise korrektsusega kommenteerida?