Nii nagu raamatu «Väike mamma» koostaja Roland Tõnisson oma eessõnas ütleb – võib olla üsna kindel, et juhuseid siin ilmas pole. Kui tema käsi Kuressaare Nikolai kirikutorni kapis vihikupakile sattus, oli aeg küps, et neis peituvatele kirjadele taas päevavalgust heita.
Neid saksakeelseid ridu ja üle 70 aasta taguseid daatumeid nähes oli Tõnissonile koheselt selge, et leitud on midagi erakordset. Esmalt näis, et tegu on ühe vangi päevikuga, sest kõikjalt vaatas vastu sama käekiri. Teksti süvenedes selgus aga, et tegemist on millegi veelgi rariteetsemaga – kirjavahetusega kohaliku proua ja Saksa sõjavangide vahel, mis oli teadmata põhjusel lapse hoolika käekirjaga koolivihikutesse ümber kirjutatud.
Proua S-i, selle raamatu keskse tegelase, enda poeg sundmobiliseeriti ning jäi veidi hiljem Sinimägede lahingutes teadmata kadunuks. Kuressaare naise igatsus oma poja järele ja soov jagada emalikku hoolt jookseb katkematu niidina läbi terve kirjavahetuse – ta riskis paljuga, et pidada ühendust sakslastest sõjavangidega.
Nendes kirjades avanevad lood inimestest, kes elasid hoopis teistsugusel ajal. Need jutustavad sellest, milline oli vaenlase küüsi langenud meeste elu sõjaeelsel Saksamaal, milliseid tundeid ja ahastust tekitasid meeletu koduigatsus ja siinne vangipõli. Oli ju siinne okupatsioonivõim öelnud lahti Genfi konventsioonist ega tunnistanud mingeid kohustusi sõjavangide ees. Erinevalt liitlaste kätte sattunuist ootas neid sageli siin ees surm.
Paljud meist on kuulnud lugusid sõjakeerises tärganud helgematest tunnetest. Nendeski kirjades jookseb läbi sümpaatia ja igatsus millegi järele, mis aitaks taluda elu kurnavat karmust, tuletades meile meelde, et inimlikkus ei kao kuhugi ka rasketel aegadel.
