Helin Vill on sündinud ja kasvanud Võru vallas Tagakülas, kuid viis viimast aastat elanud Põlvamaal Kanepis. Sealsete nurmede ja metsade keskel on tema olevik ja piisavalt palju aega ning ruumi, et olla enda ja oma mõtetega kahekesi. Omapäi toimetades hakkasid teda vaevama küsimused õnne olemusest. Mis on õnn? Kas ta on tegelikult ikka olemas ja kui on, siis kuidas ära tunda, millal õnn lõpuks kohale on jõudnud? Helini õnn andis oma tulekust aimu oktoobrikuu kolmeteistkümnendal päeval, rohkem kui kuus aastat tagasi. Õnne reaalseid vilju sai ta maitsta aga alles paari aasta eest, kui ilmavalgust nägi tema pisitütar, kes nüüd paariaastase imearmsa jõmpsikana emale aeg ajalt meelde tuletab, et õnneni jõudmine on vaevarikas töö. Helin on täiesti tavaline ema, keda teeb eriliseks ehk ainult see, et tänu elus toimunud pöördelistele muutustele avastas ta endas sõnaseadmise oskuse. Ta teadvustas endale, et suudab maailmale nii mõndagi öelda ja anda. Aeg oli küps riimide loomiseks ja paberile sai pandud kõik see, mis mõlkus meeltes ja mõtetes. Inspiratsiooniallikaks oli nii tema elavaloomuline tütar kui ka mõni lihtne ja siiras lugu elust enesest. Koos luuletuste valmimisega sai ta vastuse ka oma küsimustele. Õnn ongi see, kui su kõrval on keegi, kes maalib su näole sooja naeratuse, annab uut lootust ja energiat elust püstipäi läbi sammumiseks. Õnn tuleb osata ära tunda ja teda hellalt hoida.