Väike Tambet veedab poolteist päeva mamma ja papa juures ning puutub kokku enda jaoks uute mõistetega – elu, surm ja mälestused. Kuulates mamma ning papa meenutusi oma ema väikesest valgest koerast Skipist, hakkab Tambet huvi tunda surmaga seonduvate küsimuste vastu.
[i:465] uus lasteraamat mõtestab lahti küsimuse, mida iga laps kord küsib: mis ja miks on surm.
/../Alles noor leinajalakas on kahtlemata pargi kõige tähtsam puu. «Vaata, selle puukese alla on meie väike valge Skipi maetud,» ütleb papa iga kord, kui nad siit mööda lähevad. Mamma jälle ütleb, et puu on istutatud Skipi peale. Saa siis aru, kummal on õigus. Ema seletas, et puu istutati mälestuseks koera haua peale ja koer puhkab selle all. Nõnda siis oleks õigus nii mammal kui papal. Kuidas all ja peal seesama on, ei saanud Tambet aru. «Vahe on vaatepunktis,» seletas ema. «Puu on koera suhtes peal ja koer on puu suhtes all.» Tambet on ennegi märganud, et kui suured midagi seletama hakkavad, läheb asi hoopis segaseks. Aga ükskord siin seistes oli tal selgus käes. Tambet mõtles ennast puuks ja ütles: «Skipi on minu all.» Seejärel mõtles ta ennast Skipiks ja ütles: «Puu on minu peal.»/../
