Manfred Kyberi «Lugu ühest lapsehingest selles ja teises ilmas» on midagi enamat kui valikmuinasjutt täiskasvanutele, see on kaotatud paradiisi poeetiline kujutlus: uude ellu sündimine uues maailmas.

Tegelikult oli väike Veronika elanud vaimude aias, varjude majas oli ta viibinud ainult poolteadlikult. Aga nüüd oli pimedus katnud vaimude aia tema mälus unustuselooriga ning varjude maja sai tõeluseks. See lävi tuleb ületada kõigil inimestel. Ja inimesed unustavad siis kõik eelnenu...

Me kõik elame varjude majas, ükskõik kus me siin maailmas ka ei viibi, ja me kõik rändame astmete ja lävede rägastikus, mida me ei näe muidu kui oma sisemise valguse toel. Raske on rännata üle lävede ja astmete, ühest kaugusest teise, pimedusest valgusse: aga siis on kesköö möödas ja kätte jõuab hommik...