Küll vanemad panid mulle ikka nime!
Kujutage vaid ette – Viola Tarakanova!
Sellest hoolimata kutsuvad lähedased ja omaksed mind lihtsalt Vilkaks.
Niisuguse nimega on mul raske elada, mul ei vea lausa krooniliselt. Õigemini ei vedanud päevani, mil kohtasin tänaval mälu kaotanud neiut. Sellest hetkest muutus kogu mu elu. Võtnud nõuks Veera sugulased üles otsida, avastasin oma tõelise kutsumuse. Varem meeldis mulle kriminulle lugeda, nüüd aga mõistsin, et pole midagi põnevamat, kui ise detektiiv olla.
Vaevu jõudsin ma selle juhtumi esimest niidikest tõmmata, kui juba komistasingi otsa kolmele laibale. Jah, mu esimene uurimine algab tõesti pisut karmilt...