Selles ümbruskonnas varitseb oht kodu lähedal. Põnevik täis saladusi ja keerdkäike, millele ei näi tulevat lõppu
– menuki «Teisel pool seina» autorilt.

Ta silmitseb naist murelikult. «Kuidas sa end tunned?» Too tahaks öelda: Olen kabuhirmul. Selle asemel lausub ta õrnalt naeratades: «Hea on olla kodus.»

Karen ja Tom on õnnelikud – neil on kena kodu New Yorgi ühes põhjapoolses eeslinnas, nad on värskelt abiellunud ning neil pole lapsi, kes nende mugavat kooselu häiriksid. Ent ühel õhtul tuleb Tom koju ja leiab, et Karen on kadunud – tema autot pole ning näib, nagu oleks naine lahkunud kiirustades. Isegi rahakott ühes telefoni ja isikutunnistusega on maha jäänud. Kostab koputus uksele – lävel seisab politseinik, et viia Tom haiglasse, kuhu on toimetatud tema naine. Karen oli teinud avarii, sest kaotas kontrolli auto üle, kui kihutas läbi halvima kuulsusega linnaosa. Õnnetusest pääseb Karen ajupõrutuse ja mõne kriimuga. Kõik on enam-vähem korras, ent naine ei mäleta, mida ta tegi või kus oli, kui avarii juhtus. Võmmide arvates on tema mälukaotus väga mugav ning nad kahtlustavad, et asi pole päris puhas. Karen naaseb koos Tomiga koju, et kosuda ja eluga edasi minna. Siin tõdeb ta, et majas on asju liigutatud. Kõik pole päris nii, nagu olema peaks. Keegi on käinud majas sees. Ja politseil on lõputult küsimusi.

Sest selles majas on igaüks omamoodi võõras. Igaühel on midagi varjata. Midagi, mille mahavaikimise nimel võiks koguni tappa.