Sajandeid on olnud Euroopa see idaosa, mille valitsejad on kõnelnud vene keelt, klassikaliseks vägivalla tandriks. Sedamööda, kuidas on selle määratu maa-ala valitsejad nihutanud oma piire läände, on suurenenud ka vägivald, hõlmates ikka enam ja enam neid maid ja rahvaid, kes kuulunud vaba läänemaailma kultuurkonda. 1944. a. sügisel suleti ka Eesti raudse eesriide taha ja enam kui kümne aasta jooksul on Eestis võimutsenud vägivald, ülekohus ja väikese, kuid sisemiselt väga vastupanujõulise eesti rahvuse diskrimineerimine kõigi mõeldavate vahenditega. Läänemaailm, kellel seljataga raske Teise maailmasõja kogemused, on oma kartliku hoiakuga aina julgustanud Kremli kommunistlikku agressiivsust.
Kuid vanemad inimesed teavad - ja nendelt on ka noored kuulnud, - et kusagil Läänes on siiski olemas riike, kus inimesed on vabad.
Seda teadis ka selle raamatu autor Edward Õun, kalur ja ehitustööline Kagu-Saaremaalt, Kõrkverest, kes 5. novembril 1955 otsustas koos oma naise Maria ja ämmaga merd kaudu murda läbi raudse eesriide vabadusse, olles valmis kõigeks. Edward Õun otsustas vabadusse pääsenult jutustada kogu maailmale sellest lõppematust hallist äripäevast ja sügavast vaimsest tööorja-ööst, mille osaline ta ise on olnud kolmel erineval ajastul.
Jüri Remmelgas

Sisu:

Saaremaalt laia maailma

New Yorgist Leningradi

Esimene aasta sotsialistlikku ülesehitustööd

Kaks ja pool aastat Kaasanis

Ainult välja Venemaalt...

Viimased aastad vaba inimesena

Vägivald kuulutatakse seaduseks

«Rahareform» röövib rahvalt raha

Näljased venelased ujutavad Eesti üle...

Vene sõdur

Kool päästab pärisorjusest

Rõõmuta ja kellahelinata

Nagu sada aastat tagasi...

Käisin vahel Tallinnas

Küüditajad tulid päeval

Algab orjus

Kala, plaan ja kalur

«Eesrindlik kaubandus»

Ettevaatust, kirjade kirjutajad!

Aeg hakkab täis saama...

Kurss läände!

Kakskümmend aastat hiljem