Tuntud psühhoanalüütik Fritz Riemann käsitleb isikuvabadust ja isiklikku vastutust inimkooslustes läbi armastuse prisma. Elu peamine nõue on Riemanni järgi vastutus elu eest – lootmata, et miski iseenesest toimiks.
See sisaldab vastutust kasvatada varasest lapseeast alates võimet armastada ning luua ikka ja jälle inimlikku soojust ja lähedust pakkuvad tingimused selleks, et armastamise võime tärkaks ka seal, kus armastusest on olnud puudus.
Fritz Riemann tõdeb, et armastus vajab arenguks aega ja tegevusi. See pole pelgalt seisund, vaid kestev protsess, mille kestvuse tagab muutumine. Ta veenab meid, et süveneva armastuse kestvus on saavutatav läbi vaheldumise võlu.
Võime armastada oleme sündides kaasa saanud andena, mis kuulub elu
suurimate imede hulka. Kas pole siis ime, et inimene, see egoistlik,
võimujanune, ahne ja hullupööra edu tagaajav, ohtlikest tungidest,
kirgedest ja agressiivsusest pakatav olend on üldse võimeline armastama?
Võimeline armastama kedagi või midagi peale iseenda või nagu ristiusk
nõuab – nagu iseennast. Kui meil puuduks võime armastada, mis meid alles teeb inimesteks, oleks inimkond ammu välja surnud, sest ta oleks ise enda hävitanud.

Teine, täiendatud ja parandatud väljaanne