Uus Kord sai kätte ka Whiti ja Wisty. Wisty oli lootuse kaotanud, alla andnud, tema võluvägi oli kustunud. Teda lohistati mööda halli koridori, mõlemal pool trellide taga järjekordsed kümned ja kümned näljased lapsenäod. Täis hirmu, ahastust ja üksindust. Ent siis juhtus midagi ootamatut. Üks tüdrukuke puudutas Wisty kätt, läbi trellide, ja ütles: «Ära nuta. Pea meeles: nad teevad seda sellepärast, et kardavad. Nad kardavad sind. Nad kardavad meid kõiki. Nad teavad, et me võime kõike muuta. Nad teavad, et meil on võim vastu hakata.»
Ja tal oli õigus. Lootus ja võluvägi polnud Wistyt siiski maha jätnud. Tema ja ta vend leidsid jälle jõu olla need, kelleks nad olid määratud olema: nõid ja võlur. Kui Wisty nüüd põlema lahvatas, siis oli see alles võitluse algus. See ju ometi polnud ainust kunst, mida tema ja ta vend valdasid, oli veel hõljumine, läbi seinte minemine, õelate jätiste moondamine, näiteks prussakaiks...