Herman Hesse ei unustanud kunagi oma kirglikku lapsepõlvesoovi saada võluriks. Tegelikkus rääkis tihti vastu sellele, mis talle hea tundus, ta pidi leidma salajase muutumisjõu iseendas. Kirjanikuna on Hessest tegelikult saanudki võlur, maisest ja argisest rohkemat ihaldav inimene, keda ei hoia ahelais omandi ja edu igatsus. Temast sai rändur, kes tunneb alguse võlu ega tea tee lõppu. Võluväge ei mõista ta võimu kasutamisena, vaid kutsumusena, mida järgitakse üksipäini ja tühjade kätega.
Hesse oli argiselt võltsi tegelikkuse kriitik, kõigi inimlike igatsuste alalhoidja.