Neljakümneaastane naine jutustab oma elust kolme lapsega Pariisis, korteris, mille uks on laste kõikidele sõpradele avatud. Võti on väljaspool kokkulepitud kohas, igaüks tuleb ja läheb, kunas tahab, on senikaua, kui talle meeldib: katse teostada midagi kommuunitaolist, mis oleks rajatud täielikule vabadusele. Sellesse hipide sissesõiduhoovi voorib noori murdu, pikemaks või üürikeseks ajaks, nimega ja nimetuid, terveid ja narkomaane, ent kõik nad otsivad sõbralikku üksteisemõistmist, mida nad oma kodanlikest kodudest ei leia.
Marie Cardinal, kes ise on võrsunud paljuharulisest kodanlikust ja katoliiklikust suguvõsast, pöördub korduvalt oma lapsepõlve ja toonaste olude juurde tagasi, et kõrvutada seda tänaste noorte ja kaasaja oludega.