Julia Kuznetsova · Hea Lugu · 2020
Julia Kuznetsova · Hea Lugu · 2020
Vanaema Ženja otsustas ära kasutada seda, et Vika end tavaliselt kaua valmis sättis. Isegi selleks, et prügi välja viia. Mis siis veel nüüd… Kuni huuled ära värvib, kuni küünelakki uuendab! Üldiselt, vanaema Ženjal oli piisavalt aega, et tuppa tagasi minna, punane pastakas kummutisse peita, voodi alt poksikindad välja tirida, voodilinadest köit mööda alla laskuda ja pingil istuva poisi juurde astuda.Julia Kuznetsova «V-kodu» on sooja huumoriga lugu tänapäeva peresuhetest – üksteisest kaugenemisest ja mittemõistmisest, armastuse olulisusest. Raamat räägib tavalisest perekonnast, kus on ema, isa, kaks tütart ja vanaema. Isa Serjoža ja ema Tanja töötavad tähtsates ametites, tütar Vika käib koolis ja Tina lasteaias. Vanaema Ženja on aga kodune ja hoolitseb majapidamise eest. Üle kõige kardab ta oma lähedastele muret valmistada. Nii ei tea keegi, et vanaema ei vaatagi päeval telerist seepe, vaid tegeleb poksiga. Sellest oskusest on elurõõmsal ja hakkajal vanaemal abi ka siis, kui ta v-kodusse ehk vanadekodusse satub.
«Tervist,» ütles ta tollele.
«Terekest,» vastas see pead tõstmata.
«Nüüdsest on su nimi Mägrarasv,» kuulutas vanaema Ženja.
«Mida?» ärritus poiss ja tõstis pea, kuid jäi kohe punast kinnast jõllitama. «Oi! E-e-e… Noh, hea küll…»
«Ja pole tarvis nii õnnetut nägu teha,» ütles vanaema Ženja kindaga vehkides rangelt.
«Aga võib-olla siiski mitte nimi? Las mul olla selline hüüdnimi?» hakkas poiss paluma.
«Hüüdnimi?... Aga kas seda kirja alla sobib kirjutada?»
«Muidugi!»
«Olgu siis!»
Vanaema Ženja kiirustas koju − Vika pidi juba peatselt õue jõudma−, kuid hüvastijätuks tahtis ta poisile midagi lahket öelda. «Sa meeldid mulle,» ütles ta. «Kui otsustad mu lapselapsega abielluda, siis ma hääletan sinu poolt.»
Poisi ilme muutus miskipärast veelgi õnnetumaks.
