Ea Jansen on ajaloolasena tegev olnud juba 1949. aastast. Tema uurimisvaldkonnaks on olnud aeg valgustusest venestuseni, mis, nagu ta ise ütleb, on õigupoolest meie lähiminevik. Veel on Ea Jansen öelnud, et kuigi ajalooga tegeleb ta aastakümneid, ei tundnud ta end alati (vihje nõukogude ajale) seesmiselt vabana ja et oli lausa õnn, et kunagi sai ta uurimisteemaks eesti 19. sajandi rahvusliku liikumise.

Käesolevasse raamatusse on valitud vaid Ea Janseni viimaseaegsed (so alates 90. aastatest) kirjutised, mis on kirja pandud eri laadi artiklite ja arvustustena erinevatele väljaannetele. Raamat sisaldab vaateid eestlaste ajaloolisele teele alates nendest aegadest, mil talupoeg alles jõudis heatahtlike baltisaksa publitsistide ja pastorite teadvusse, ning mil vaieldi tema võimaliku tuleviku üle. Puändiks on 19. sajandi viimased kümnendid, mil seitsmeteistkümne eesti seltsi saadikud kui uue rahvuse eneseteadlikud esindajad võtsid balti rüütelkondade kiuste ette oma esimese poliitilise aktsiooni – saatkonna Vene keisri juurde. 19. sajandi algul andsid eestlased endast maailmale märku vaid talupojamässudega, sajandi lõpul korraldas kirjaoskaja rahvas massilaulupidusid, terve maa osales rahvaluulekogumisel, tekkis hulgaliselt erinevaid seltse, eestikeelsed ajalehed said rahva igapäevaelu osaks ja kuulutasid end «rahva hääleks»... Selleta, mis toimus 19. sajandil, ei oleks teoks saanud eestlaste julge sööstmine »ülikultuuri» 20. sajandi algul, mida Aino Kallas on nimetanud talupoeglike eestlaste vaimseks salto mortaleks.