Max Planck (1858–1947) oli saksa füüsik, kelle töö kvantteooria alal tõi talle 1918. a. Nobeli füüsikapreemia. Plancki vaade füüsikale lähtub reaalse, tegeliku maailma olemasolust, mis eksisteerib inimestest täiesti sõltumatult, ning mille (elutu osa) ratsionaalne ja objektiivne kirjeldamine on füüsikateaduse eesmärk.

Oma loengutes käsitles ta lisaks füüsikale muidki teemasid – koolihariduse olulisust, religiooni ja loodusteaduse, keha ja vaimu vahekorda. Plancki loengute mõttekäigud on harukordselt selged ja loogilised, kuid sageli tundub nende eesmärk olevat juba varases nooruses omandatud kindlate hoiakute põhjendamine ja uue füüsika tulemustega kooskõlastamine. Küllap seepärast osutuski tema maailmapilt lõppude lõpuks vastuoluliseks.

Käesolevas tõlkeraamatus esitatud valik võiks anda ettekujutuse suure füüsiku mõtete ja hoiakute maailmast.