Ehkki lugu algab peale ning jätkub kohati külajutu stiilis, tuleb seda lugedes olla valvas, sest miski pole tekstis selline, nagu esialgu paistab. Võib-olla on ainsaks pidepunktiks heatahtlik huumor. Enn Kasaku raamat sobib mõnusaks lugemiseks ka väsinud vaimule, kuid teksti aluskihtide tabamiseks võiks lugeja kõrvade vahelt üles leida midagi, mis on nullist tugevasti erinev. Kasuks tuleb talle hariduski, abi on nii füüsikast, filosoofiast kui ka igivanadest keeltest.
Võib-olla suudab taibukas lugeja juba esimesel pilgul märgata näilise lihtsameelsuse all peituvad kurikavalaid pöördeid, natukese valesti kirjutamise stiili rahutukstegevat, kuid humoorikat dissonantsi. Aeg-ajalt kipub meenuma mõndagi Mark Twaini loomingust. Selle vaimuga harmoneeruvad hästi romaani illustreerimiseks kasutatud Navitrolla varased graafikad, millest enamus on varem ilmumata.
Vähem pretensioonikas lugeja võib nautida värvikaid dialooge ning ilmekaid kujundeid, ta ei pea märkama kuidas teadusarutelud parodiseeruvad ning külafilosoofiale (autori sõnul) «süvähavvad» tekivad. Auku kukuvad vaid need, kes kipuvad liiga kiiresti ära arvama, mida öelda taheti ning mis edasi juhtub.
Filosoofilise allkoega ulmeromaan müstilise realismi vaimus.