Romaani tegelasteks on veidravõitu vanahärrad, tippteadlased, kes on pensionieaks kolinud maalilisse väikelinna ja jätkavad seal fanaatilise innuga oma elutöö täiustamist.
Tegu on katkubakteritesse armunud bakterioloogiga, foneetikuga, kes komponeerib uusi, olematuid vokaale, medievistiga, kes teab kõike soola ajaloost ja on veendunud, et eksisteerib korrelatsioon soolahindade ja maailmaajaloo vahel, ning numismaatiku, härra Andreas Berend von Uexkülliga, kes on vägeva mündikogu omanik, kolinud esiisade maale elama ning võtnud Eesti kodakondsuse. Seltskond, keda värvistab kohalik polüglotist luuletaja-sürrealist, kujutabki endast oma sarkastilisest maailmanägemisest johtuvalt teatud vaba vaimu vennaskonda – vennaskonda, kelle üle muiatakse, kuid keda siiski ka respekteeritakse.
Vennaskonda tabab aga suur oht – neid (nad elavad naabriti) tahetakse oma vanadest armsatest kodudest ümber kolida, kuna territooriumile kavatsetakse ehitada uus tornjas hotell, kasiino, massaažikabineti ja muuga. Romaanis kogetakse elutute «asjade mässu» inimkonna vastu ja tutvustatakse väljasuremisohus oleva kurnimängu reegleid ning muudki.