Raamat ilmub 1949. aasta märtsiküüditamise ohvrite mälestuspäevaks
Teosest leiate «Metsavenna käsiraamatu» autori, legendaarse metsavenna Alfred Käärmanni (1922–2010) omakäeliselt kirjapandud mälestusi tema vangivõtmisest 1952. aasta sügisel ja elust Venemaa GULAG-i laagrites Siberis ja Mordvas 1953–1967. Raamatu kaanepöördel meenutab Alfredi poeg Asso Kond isa unustamatut kojujõudmist võõramaa vangilaagrist.
Mälestused ilmuvad esmakordselt.
Käärmann kirjutab GULAG-i paljudes laagrites toimunust üksikasjalise täpsusega, aga ka mingi erilise rahuga. «Vangide seltskond oli Mordva suures meestelaagris esinduslik, peaga poisid Baltikumist, Lääne-Ukrainast, Moskva noored mässumeelsed.» Alfred Käärmann oli kindel, et Vene terroristlik režiim temast jagu ei saa. Ega saanudki. Alistamatu inimesena tavatses ta hiljem tihti korrata mõtet: «Surmavaenlane tuleb idast ja ta on olnud sama tuhat aastat.» Et nii on, kogeme täna, mil ukrainlased peavad surmavaenlasega armutut võitlust oma maa ja vabaduse eest.
Alfred Käärmannist.
Ta sündis Harglas Valgamaal ja õppis aastatel 1939–1943 Valga Tööstuskeskkoolis, «kolme keisri võimu all,» nagu kirjutab. Noormehe koolilõpetamise aastal 1943 valitsesid Eestit Saksa okupatsioonivõimud. Alfred Käärmannist oli juba sõja algul saanud Kaitseliidu ja Omakaitse liige. Mobiliseerituna Saksa sõjaväkke sõdis ta 1944. aastal Narva rindel Punaarmee vastu 20. diviisi 46. rügemendi 14. kompanii koosseisus. Tema edasine võitlejatee viis raskerelvade kompaniiga Tartu rindele, seda üksust käsutas juba legendiks muutunud major
Alfons Rebane.
Pärast venelaste teistkordset Eesti okupeerimist 1944. aasta sügisel varjas Alfred ennast NKVD operatiivsalkade eest koduümbruse metsades ja jätkas metsavennana võitlust Eesti eest ja punase terrori vastu. Oma aruka tegutsemise tulemusena pääses Käärmann 1945.–1952. aastatel NKVD operatiivjõukude ja kohalike hävituspataljonide kümnetest haarangutest. Tal tuli maha jätta punkreid ja rajada uusi. Kuid tume aeg tõi Alfredi teele reetja. 1952. a. 11. novembril pakkus «lahke sõber» talle mürgiga segatud külmarohtu. Alfred suikus ja võeti kinni. Teda ootasid ees NKVD vangimajad ja GULAG-i laagrid.
Alfred Käärmann vabanes Mordva vangilaagrist 11. novembril 1967 ja jõudis novembri lõpus oma armastatud Kleina ja poja juurde. Ta pidi ennast varjama, sest ametliku elamisloa Eestisse andsid kommunistid talle alles 1981. aastal.
Alfred Käärmann oli aastatel 1990–1992 Eesti Vabariigi seadusjärgsete kodanike poolt kokku kutsutud Eesti Kongressi saadik. Ta oli ka Kaitseliidu üks taastajatest ja oma kodukoha ajaloo pühendunud uurija.
