Valdo Kallioni (1923–1997) põlvkonda kuulunud eestlaste elulugusid, saati siis nii hästi kirja panduid, ei ole kuigi palju trükis avaldatud. Just neist, juba vabas Eestis sündinud aastakäikudest, käisid sõda ja järgnenud stalinismiaastad üle kõige põhjalikumalt ja verisemalt. Ellujäänuilt võeti nende noorus. Sõjas «valel poolel» – ja veel Bad Tölzi sõjakoolis õppinud ohvitserina – olnud Valdo jõudis sunnitöölt Komimaal siiski tagasi Eestisse, rajas pere, õppis ehitusinseneriks ning jõudis ära näha maailma taasavanemise. Teadlikuna oma põlvkonna saatuse erilisusest, hakkas ta eluõhtul kirja panema mälestusi, maakoolmeistrite tegusasse perre sündimisest kuni vabaduse uue saabumiseni, jõudes siiski ainult aastani 1945. Tema mälestustes on lisaks eesti rahva jaoks tüüpilisele mõndagi sellist, mida mujalt ei leia. Eks iga inimese elukaar olegi terve omaette maailm.