Lugejateni jõuab uus ajakiri, mis käsitleb veidi kummalist valdkonda – vabaharidustööd. Kunagi laialdaselt kasutusel olnud mõiste on tänaseks hägustunud ja peaaegu unustatud. Enne 1940. aastat kuulusid selle nimetuse alla seltside kultuurilise tegevuse erinevad valdkonnad – rahvaülikoolid, õpiringid, raamatukogud, rahvamajad, mitmesugused harrastustegevused. See mõiste hõlmas peamiselt täiskasvanute eneseharimist, mida teostati oma sisemise sunni mõjul, vabast tahtest, oma hinge ja vaimu harimiseks.
Ajakirja eelkäija «Vabaharidustöö» ilmus aastail 1927-1932, mil see nimetati ümber «Arenguks».
Ajakirja sissejuhatavas numbris pakume alustuseks vabaharidustöö mõiste käsitluse aastast 1940. Järgnevates numbrites on eesmärgiks lisada antud teemale tänapäevased seisukohad. Peame järjepidevuse säilitamiseks äärmiselt oluliseks minevikukogemust tutvustavate artiklite uustrükke.