Romaan on mõjuvõimas fresko kõigist Vasco Pratolini inimlikest ja kirjanduslikest kogemustest. Teose juhtmotiivile on ettehaaravalt vihjatud juba ta varasemais töödes. «Vaeste armastajate kroonikas» jõuab autor sünteesini, mida võime vaid harva kohata ühe kirjaniku loomingulises arengus.
Teos jutustab elust ühe Firenze vaeste-linnaosa tänaval fašismi algaastail 1925-1927. Selle tänava, Via del Corno elanike romaani avab üks öö ja järgnev koit, mis paneb lugeja kaasa elama tegelastele igas tänavasopis. Inimesed oma vaheldusrikaste saatusekäikudega on kõik tõmmatud nagu vestlusse, millest võtavad osa ka loomad ja esemed. Via del Cornol on oma «maitresse» - Sinjoora. Peategelasteks on neli neidu: Aurora, Milena, Bianca ja Clara. Nende ja teiste naiste armulood ning kannatused, meeste - nii noorte kui vanade - siseelu, koguni kahtlase kuulsusega võõrastemaja «Cervia» elu-olu, moodustavad vaeste armastajate kroonika. Tegelaste elulugudesse põimuvad paljude teiste omad, tänava elus kajastub kogu linna elu ning iga tegelase elupäeva kohal lasub fašistliku režiimi omavoli ja vägivald.
Via del Corno tegelaste kaleidoskoop ei piirdu ainult varaste, nuhkide ja avalike naistega. Pratolini on leidnud siit õilsaid võitlejaid, kes kehastavad rahvuslikke-rahvalikke iseloomujooni. Kujukamaid viimastest on sepp Maciste Corrado. Selle võitleja-kommunisti surm mustsärklaste «pärtliööl» saab sümboolse tähenduse ja õhutab Via del Corno paremaid noori aktiviste vastupanule.