Ligi kolme ja poole meetrine alligaator on paadisilla oma puhkenurgaks valinud ega liiguta sabaotsagi, kui lähemale triivin.
«Mine ära, elukas!» hõikan, lootes teda ehmatada.
Alligaator ei tee väljagi.
Hetkeks kõhklen, kas ta on üldse elus. Ega liikumatul mulaažil ja puhkaval päris-alligaatoril suurt erinevust polegi. Kuni ta otsustab liikuma hakata. Siis on sul surm silme ees.
Tüürin kajaki paadisillani, et ei peaks vette astuma. Võib täiesti juhtuda, et ta ei tee minust väljagi ja läheb pahuralt minema.
«Kuule, sõber. Teeme nüüd nii: mina ronin välja ja sina pikutad rahulikult edasi. Aga kui sa meil siin hammustama hakkad, siis saad üheksamillimeetrise oma tillukesse dinosauruseajusse ja ma teen sust paari sandaale. Comprende, amigo?»
Florida politsei sukelduja Sloan McPherson tunneb end tõeliselt kodus allpool veepinda. Veemaailm on teistmoodi, sügavustesse ei ulatu tormi lainete möll ega maapealsed mured. Vee-elukate käitumine on mõistuspärane – kes hammustab, kes mitte – ja nemad ei taple raha pärast. Kahejalgsetega seevastu on vahel päris raske, eriti kui oled tuntud aardeküttide ja narkosmugeldajate suguvõsast ja nii mõnigi su aususes kahtleb. Sloani abil loodavad narkomiljoneid kätte saada nii seaduse kaitsjad kui seaduse rikkujad. Kui vaid teaks, kes on kes.
