«Vagurate aaret» võib lugeda mitut moodi. XIX sajandi lõpu arvustajad nägid selles eeskätt üleskutset avastada saladusi ja sügavusi, mis inimeses ja teda ümbritsevas maailmas peituvad. XXI sajandil on seda kõige sagedamini käsitletud Maeterlincki sümbolistlike draamade kommentaarina. Ometi on «Vagurate aare» täiesti iseseisev teos, mille mõistmiseks ei pea sugugi Maeterlinckiga tuttav olema, ja selles võib näha nii filosoofilist mõtisklust inimese suhetest kõige tundmatu ja nähtamatuga, mis teda ümbritseb, kui ka – nagu [i:4262] kunagi tema teose „Tarkus ja saatus“ kohta ütles – «tõelise lohutuse ja optimismi allikat».

Kogumikku kuulub kolmteist esseed. Need ei ole kronoloogiliselt järjestatud – viimasena kirjutatud «Vaikus» (1895) avab kogumiku, kõige varasem tekst – «Ruysbroeck Imetlusväärne» (1889) – asub hoopis keskel. «Vagurate aarde» kompositsioon on temaatiline: «Vaikust» võib käsitleda avamänguna, mis avab ukse nähtamatusse maailma. Selle seadustest annavad esimese ülevaate hingele, saatusele ja surmale pühendatud «Hinge ärkamine», «Teadjad», «Naistest» ja «Müstiline moraal». Seejärel kutsub Maeterlinck lugejat järgima kolme suursuguse hinge – Jan van Ruysbroecki, Ralph Waldo Emersoni ja Novalise – teekonda, et inimese suhetest tundmatuse ja lõpmatusega pikemalt mõtiskleda, peatub üksikasjalikumalt saatuse teemal («Argipäevane traagika» ja «Täht») ning jõuab lõpetuseks headuse, ilu ja armastuse juurde («Nähtamatu headus», «Sügav elu», «Sisemine ilu»). Nood on omased igale hingele ja seega ka inimesele ning lubavad saatusega leppida.