Näidendis elab pops kahe vastandliku olemisega suurtaluniku maade vahel ja käib protsessimiste tulemusel n.-ö. käest kätte. Siidiparra talu peremees Imaanuel ahnitseb popsi valdusi Jumala ja pühakirja nimel, Purika talu peremees tegutseb samal eesmärgil Kuradi ja kõrtsiõiguse nimel. Pops Rein Raasuke peab aina laulma kord ühe, kord teise peremehe laulu. Sellistes oludes on popsil välja kujunenud omamoodi säilimisfilosoofia. Ärkamise või kepslemisega kaasneva allaheitlikkuse asemel iseolemise ja sõltumatuse väljakuulutamine popsi poolt oli näidendi esmalavastuse ajal enam kui julge.

«Vaheliku vapustuse» saatust on paraku alates Nõukogude ajast kuni seni viimase kooliõpikuni faktoloogia osas ebatäpselt ja vaid oletuslikult esitatud.