Hamdam Zakirov on 1966. aastal Usbekistanis sündinud venekeelne luuletaja. Elanud Ferganas, Leningradis ja Moskvas, kolis ta 2001. aastal Soome, kus liitus kohaliku PEN-keskusega. Ta loomingulises eluloos on olulisel kohal Fergana – see on linn ja org Usbekistanis ja seda nime kannab ka kirjandusvool, mida on loonud alates 1990ndatest usbekivene autorid.

«Hamdam Zakirovi luuletustes on teelolija pilguperspektiiv. See on, nagu rändaks mingi rahvas kaua, pikaldaselt ja väärikalt kontinendi ühest punktist teise, võimalikult kaugesse, rajades teekonnal väikseid, tugeva vundamendiga asulaid. Seal on piisavalt varju, kolle annab küllaldaselt sooja, ja kui seal ka hetkel ei põle lõket, ootab sind ometi haokubu, vana painutatud sangaga teekann, džässiplaat. Koht, kus elada üle üksindus, kohe praegu.»
Sergei Timofejev.

Ekraani ees

Hukule määratud kauguse hetked:
tuhmunud slaidid, ketendava
seina mälu.
Diaprojektori lambi värelus
ukse kriiksatuses. Keegi siseneb,
et meid äratada.
Sõnad liuglevad mööda ja kustuvad.
Südapäeva ärev sumin
Damaskuse või Cordoba äärelinnas,
kus su pilk kadus –
leidmatagi lohutavat
inimlikku žesti, paika,
kas või tükikest maad,
mis annab jõudu.
Kõik on tundmatu. Isegi sinu nägu.
Ons see võimalik?