Pärast seda, kui Mürts mururungide elupaigast on üle käinud ja metsikud mustad snargid, kellel on liiga pikad hambad, Pühkimata Aladelt rahumeelseid elanikke kimbutama tulnud, otsustab pealik Glurk, et tema rahval tuleb rüüstatud elupaigast lahkuda. See toimub Vaibal, vaibarahva seas, kus elavad väga mitmesugused isevärki asjamehed nagu dumiid, vortgornid, sellid, moulid, käbelikud ja veel paljud teised kahe-, nelja- ja kuuejalgsed.
See, mida Terry Pratchett oma «Vaibarahvaga» lugejale meelde tuletab, ongi paratamatu asjaolu, et ühele ajaperioodile järgneb teine. Ikka on vaikse ja mõnusa äraolemise aegu, ent neile järgnevad katastroofid, sõda ja häving, sest alati on selliseid, kes kellegi õnnetust oma ambitsioonide huvides ära kasutada püüavad. Ent ka üleüldise kaose elavad rahvad üle – ja siis tuleb neil jälle otsast alustada. Ja ikka millegi täiesti uuega.
Mingis mõttes meenutab raamat piiblit, ja veidi rohkem veel J. R. R. Tolkieni ürgmaa- ja Sõrmuste Vennaskonna saagasid. Kuid Pratchettil on üks eriti hea omadus – tema lood on huumoriküllaselt, mõnusalt ja ladusalt jutustatud ja seetõttu hõlpsasti loetavad.
Kahtlemata sisaldab «Vaibarahvas» parasjagu allegooriat. Allegooria on kirjanduses aga alati olnud see peegel, milles lugejad end, oma mõtteviisi ja tegusid vaadata võivad, kui nad vaadata oskavad. Kirjandusepeegel erineb vannitoa seinal rippuvast oma sootuks suurema sügavusteravuse poolest, mistõttu inimlikud veidrused selles hoopis kujukamalt silma torkavad.
Nauditavad on paradoksid – näilised vasturääkivused, mis aga siis, kui veidi järele mõtelda, siiski vasturääkivad ei ole –, mida tegelased kõnes aiva kasutavad. Kes oma rumalusest, kes tarkusest. Kui mururung Snibril rivaalitsevate käbelike ja dumiidide ülikutelt küsib: kui te olete ka vaenu vandunud, ega see siis tähenda, et te ei võiks sõbrad olla?, siis on selles midagi järelemõtlemiseks ka meie erakonnapoliitikuile.
Tundub, et autor ei ole sugugi vaimustuses kõiksugu kuningatest ja keisritest, kelle eest tema kangelastel võidelda tuleb, sest lähemal tutvumisel osutuvad need enamasti saamatuteks, piiratuteks ja parasjagu despootlikeks. Ent ka igal rahval, olgu nad eemalt vaadates nii edukad ja nutikad kui tahes, on lähemalt vaadates omad veidrused, mis teiste silmis mõttetud, sageli lausa rumalad ja häirivad näivad. Seejuures tundub, et autori sümpaatia saab osaks neile, kes oskavad arutleda, otsustada ja valikuid teha (ja neid pole just palju nagu meie suureski maailmas), mitte aga neile, kes on üle teiste kerkinud tänu sellele, et nad kõiki asju ja olendeid üle lugeda püüavad ja alati käske täidavad. (Nad paneksid ka vaiba karvad rivis kasvama, kui saaksid. Ja mis kõige hullem – nad täidavad käske (...) parema meelega kui mõtlevad. Nad on kenad võitlejad lahingus (…), aga nad ei tea, kuidas naerda, ja sellest ei tule muud kui ritta pandud asjad ja käsud ja kogu lõbu on elust läinud.)
Kuidas selline kirev seltskond oma eluvõitluse, kataklüsmide ja võimusõdadega toime tuleb, sellest ongi Pratchetti raamatus lugeda.
Pärast võib selle üle järele mõelda, et kui keegi astub läbi elu – ikka mürts! ja mürts! ja mürts! –, tasuks vist ette vaadata. Võibolla hävitab ta mõne mõtlematu sammuga kellegi maailma.