«Kujutlege, et lähete koju, kuid kodus ei ole enam isa ega ema. Ei ole ka vendi-õdesid, ja naabrid on võõrad, köögis te ei leia oma kruusi ega lusikat ja köök ei ole köök ning teie ümber räägitakse keelt, mida te ei mõista.
Kas kõlab muinasjutuna? Jah, see peabki kõlama muinasjutuna. Midagi niisugust ei juhtu mitte kunagi Eestis. Kuid see on Eestis juhtunud, ja selle nimi on küüditamine.»

Nende sõnadega pöördus president Lennart Meri 9. aprillil 2001. aastal kooliõpilaste poole ja kutsus koguma mälestusi küüditamisest Eestis.
Kokku saadeti Eesti Kirjandusmuuseumisse 1583 tööd, millest 50 parimat on selle raamatu kaante vahel.
Zhürii liige, kirjandusteadlane Rutt Hinrikus võtab loetud tööd kokku sõnadega: «Tundus, et on avanenud otsekui puutumata allikad. Vabariigi president oli leidnud kõige õrnema ja kõige tugevama sideme põlvkondade vahel -- lapsed. Õpilased olid ootamatult osutunud selleks võtmeks, mis avas vaikimise väravaid.»